Ühel õhtul kodus, kui lapsed olid magama pandud, jäin vaatlema, kuidas terve tuba on taas mänguasju täis. Lisaks oli ka mujal kodus nii palju asju. Samal ajal keerles kuklas mõte, et viimasel ajal on maailmas kriis kriisi otsa ning inimestel on raha vähe – kuidas saaks seda muuta?
Paljud esemed, mida vaatasin, näiteks kolm erinevat kohvrit või kvaliteetsed puidust mänguasjad, tekitasid tunde, et neid nagu maha müüa ei tahaks – äkki läheb veel vaja. Aga ehk võiks neid hoopis välja rentida?
Olin varemgi mõelnud kvaliteetsete esemete rentimisele, kui need parajasti niisama seisavad. Näiteks Fiskarsi oksakäärid, Makita akutrell või Marimekko kleit – mis neil ikka tolmu koguda lasta.
Sealt hakkas pall veerema ning tekkis mõte, et tegelikult saab ju igaüks renditeenust pakkuda ja oma asju välja rentida. Või kasvõi osta esemeid spetsiaalselt rentimiseks – näiteks stiilipeo või pulmade tarbeks.
Nii sai kell juba üks öösel ja hakkasin leiutama. Panin paika plaani ning lõin esimese kiire prototüübi. Saatsin õhinaga kogu materjali oma arendajast mehele ja ütlesin, et nüüd on seda vaja tegema hakata.
Põrgatasin ideed ka paari sõbraga, kellest ühel on kostüümiladu. Tema ütles, et on sellist lahendust juba kümme aastat oodanud ning oli tänulik, et lõpuks keegi selle ära teeb.
Edasi uurisime juba koos välismaiseid konkurente ning panime paika plaani platvorm päriselt valmis ehitada. Kuna meil on väikesed lapsed ja üsna intensiivsed töökohad, toimus suurem osa arendusest igal vabal hetkel, mil me polnud tööl ega lastega tegelemas. Õnneks aitasid eesmärgini jõuda ka aastatepikkune kogemus IT-valdkonnas ning tehisintellekti kiire areng.
Pärast paarikuist nuputamist tuli mõelda ka platvormile nimi. Ideid oli igasuguseid – näiteks „Rentflow“ ja „RentNow“ –, kuid need olid loomulikult juba võetud.
Tahtsime kindlasti rahvusvahelise kõlaga nime, sest plaan on laieneda üle Baltikumi ja Euroopasse. Samas ei tahtnud me olla liiga tõsised, tuimad või igavad – endal peab ka lõbus olema.
Nii viskasime Gen Z ja Tommy Cashi vaimus igasuguseid nalju, kuni jõudsime nimeni Rentovini. Ja üllatus-üllatus (või mitte nii väga) – sellise nimega .com-domeeni polnudki olemas.
Nimi on mänguline ja euroopalik, kuid samas kergelt pilav ning naljakas. Ometi mõjub see ka elegantselt, pisut naiselikult (vastandudes paljudele maskuliinse kõlaga jagamisplatvormidele) ning isegi luksuslikult – nagu mõni Itaalia moebränd.
Ja nii me siis muudkui istusime, nuputasime, ehitasime ja hoidsime meelt kannatlikuna, kuni möödus üle poole aasta. Testisime platvormi sõprade seas ning ilma nende abita poleks me seda ilmselt käima saanudki.
Igatahes, siin me nüüd oleme – valmis üheks vägevaks sõiduks edasi!
Kerli Rentovini üks asutajatest
Jätkub... Järgmises postituses räägin taaskasutusest ning sellest, kuidas kasvatada platvormi kasutajate arvu.